Täna kodugrupis ma märkasin seda, kuidas ma ei jaksa inimestega rääkida. Noored arutasid omavahel ja ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Ja mis veel kurvem- mul ei olnud midagi öelda. Mul oli tunne, et mul puudub arvamus elu eesmärgi suhtes. Aga äkki mul tõesti puudub..... see oleks küll kurb, aga ma ei tea hetkel.
See on nii kurb. Triin räägib, kuidas tema kursavennad joovad päikest välja, ma tahaks,et minu oma tuleks lihtsalt välja. Nii eredalt, nagu see oli täna hommikul- see oleks äge!
Ei ma ei ole masenduses, kui siis ainult veidikene. Ma olen lihtsalt väga väsinud- väga. Vot see on kurb. Nii kurb, et mul hakkab endast kahju, mis on juba hale...
tahaks ka lahkumisavalduse anda, et vabaaega saada nagu Mai. Jei Mai, ma kunagi liitun Sinuga:)
tahaks sooja kallii.
~tiina
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
Küll ka see aeg tuleb kätte:) - usu mind! Aga praegu oled sa lihtsalt väga tubli laps, kes aitab oma ema.
Post a Comment