Ma olen viimasel ajal väga suure oma ajast Lasnamäel veetnud. Kui ma kuulsin, et mu ema sinna kolib, oli mul juba ettekujutus kuidas ma ekslen nende majade vahel igakord, sest kõik on ju nii ühesugune. Aga tegelt ema kolis suht lasnamäe algusesse nii, et ära eksimud ma veel ei ole. Koeraga jalutades olen end mitmel korral vilkasamisi näinud ka Kohvide residentsi ja neile mõttes viibanud.
See on lausa uskumatu kui palju mahub inimesi ühte maja elama. Kuid see vaid toidab ebaviisakust. Sest kahe nädala jooksul on mulle vaid kaks korda tere tagasi öeldud... Huvitav, kas see võib tulla sellest, et ma olen eestlane?!
Lasnamägi ei ole nii hull, aga minu jaoks siiski liiga suur. Tunnen ennast nende üheksakordsete majade ees seistes nagu väike sipelgas, kes tahab vaid kiiresti varjuda.

ps. mu suur Õde on nii äge!

~tiina