Saaremaal olles ühel õhtul küsis Kalev, et kallis läheme jalutame. Me läksime ja jalutasime mingi sada meetrit ja siis nii vanad nagu me juba oleme otsustasime hoopis maha istuda. Niisiis kahekeisi me seal saaremaa mere kaldal istusime. Teate seda laulu "mõni hetk on elus tõesti väga ilus.....ja vaatad silmad pilus." Silmad pilus ma ei vaadanud, aga see hetk oli tõesti ilus.
Arutasime Kaleviga, et mõned inimesed võivad merd kohe ikka mitu tundi järjest ainiti vaadata. Vot mina olen üks mõnest. Meri on minu jaoks midagi niii südant silitavat ja rahustavat, et seda on raske sõnadesse panna. Kalev küsis, et kas meri on nagu meie suhe? Ma ei vastanud talle, kuid mõttes oli vastuseks- ei.
Täna uuesti vaadates on vastust ja- midagi niii rahustavat ja head on meri, nagu seda on ka minu suhe kõige kallimaga.
~armastusega, Tiina
2 comments:
Tätte tõepoolest oskab kohe kirjutada Sõnu. :)
Aga jah, ei tea tõesti millest sa räägid.
Igatahes, mul sai arve otsa ja ma ei saa sulle helistada, kas tuled täna koju..või ei tule..ma ei tea ju nüüd...
aww... aga seda laulu ma ei tea, ma nimelt ei kuula tättet:D
Post a Comment