Ma lubasin Kalevile, et kirjutan täna midagi oma blogisse, aga täna on veel 15 nii, et jõudsingi.
Ma sain reedel Kalevi käest üllatuseks Jaan Tätte kontserdi. Ma armastan Jaan Tätte muusikat- ja see tegi sellest üllatusest mulle ühe kõige parema, mis mulle kunagi tehtud on. Mitte sellest ei tahtnud ma aga rääkida vaid plaksutamisest. Ma olen seda varem ka täheldanud, aga just seal istudes jõudis mulle kohale kui väga mulle ei meeldi plaksutamine. Sa kuulad muusikat, oled nii sees, nii, et süda on õnnelik ja siis hakatakse plaksutamine, milleks. Need käed justkui tirivad Sind välja heast mullist. Seal istudes ja kuulates ja olles nii õnnelik selles muusikas- ma ei mõistnud, miks on vaja palksutada! Minu meelest kui üldse plaksutada siis ainult lõpus. ja loomulikult on vaja esinejale teada anda kuidagi, et tema tehtu oli tore vms. Aga see võiks olla kuidagi vaikiv plaksutamine. Jaan Tätte puhul oleks võinud olla lihtsalt vaikus, ja ma arvan, et ta oleks ikka teadnud, et oli hea. Ma tahtsin seal nii väga, et inimesed ei oskaks plaksutada......
~tiina
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
täiega!
Noh, ma täpselt ei teagi mille peale ma seda ütlesin, aga jah, tundus sobivat:)
ma nüüd magama..täna teen hoopis siukest trikki, et lähen kell 10 magama..ma isegi ei mäleta millal ma nii vara magama läksin, ehk kevadel..nii, et mingi aasta tagasi..
tsau
Post a Comment