Palju õnne, Eesti!:)
~tiina
Wednesday, February 24, 2010
Monday, February 15, 2010
Plaksutamine
Ma lubasin Kalevile, et kirjutan täna midagi oma blogisse, aga täna on veel 15 nii, et jõudsingi.
Ma sain reedel Kalevi käest üllatuseks Jaan Tätte kontserdi. Ma armastan Jaan Tätte muusikat- ja see tegi sellest üllatusest mulle ühe kõige parema, mis mulle kunagi tehtud on. Mitte sellest ei tahtnud ma aga rääkida vaid plaksutamisest. Ma olen seda varem ka täheldanud, aga just seal istudes jõudis mulle kohale kui väga mulle ei meeldi plaksutamine. Sa kuulad muusikat, oled nii sees, nii, et süda on õnnelik ja siis hakatakse plaksutamine, milleks. Need käed justkui tirivad Sind välja heast mullist. Seal istudes ja kuulates ja olles nii õnnelik selles muusikas- ma ei mõistnud, miks on vaja palksutada! Minu meelest kui üldse plaksutada siis ainult lõpus. ja loomulikult on vaja esinejale teada anda kuidagi, et tema tehtu oli tore vms. Aga see võiks olla kuidagi vaikiv plaksutamine. Jaan Tätte puhul oleks võinud olla lihtsalt vaikus, ja ma arvan, et ta oleks ikka teadnud, et oli hea. Ma tahtsin seal nii väga, et inimesed ei oskaks plaksutada......
~tiina
Ma sain reedel Kalevi käest üllatuseks Jaan Tätte kontserdi. Ma armastan Jaan Tätte muusikat- ja see tegi sellest üllatusest mulle ühe kõige parema, mis mulle kunagi tehtud on. Mitte sellest ei tahtnud ma aga rääkida vaid plaksutamisest. Ma olen seda varem ka täheldanud, aga just seal istudes jõudis mulle kohale kui väga mulle ei meeldi plaksutamine. Sa kuulad muusikat, oled nii sees, nii, et süda on õnnelik ja siis hakatakse plaksutamine, milleks. Need käed justkui tirivad Sind välja heast mullist. Seal istudes ja kuulates ja olles nii õnnelik selles muusikas- ma ei mõistnud, miks on vaja palksutada! Minu meelest kui üldse plaksutada siis ainult lõpus. ja loomulikult on vaja esinejale teada anda kuidagi, et tema tehtu oli tore vms. Aga see võiks olla kuidagi vaikiv plaksutamine. Jaan Tätte puhul oleks võinud olla lihtsalt vaikus, ja ma arvan, et ta oleks ikka teadnud, et oli hea. Ma tahtsin seal nii väga, et inimesed ei oskaks plaksutada......
~tiina
Monday, February 1, 2010
Poiss.
Käisin täna nahaarsti juures ja pidin mingi 40min järjekorras ootama, sest arstid pidasid mingid pidu, eniveis. Siis ma seal istusin ja ootasin , kõlgutasin jalgu, sest telku ees istus üks naine ja ta kahjuks ei olnud klaasist. seal ooteruumis oli veel üks ema oma väikese poisiga. See poiss oli nii nunnu jooksis ringi ja tegi nalja. siis ta avastas, et seal on klaassein. ema ütles, et tule ära. poiss seepeale, etma aind vaatan tädi. Ema, et okei aga ära pane käsi klaasi peale. Ja sel hetkel ma vaatasin poiss- tal oli hullult kaval nägu peas ja asetas oma mölemad käed mõnuga klaasi peale. Oii ta nii mõnules. Millal on see punkt, kus lapsed ei kuula enam oma ema sõna, kas tõesti juba nii väikeselt. Oeh tegelt mul oli päris lõbus, sest ma nägin selle poisi nägu- ta ainult naeris ja ütles, et ma vaatan tädi. ema oli nõutu. Ma siiski loodan,et sellest poisist kasvab kohusetundlik noormees:P
Täna algas meil kool- täiesti õudne kuidagi tundub minu jaoks see semester. Aga kui see vast üle elada, siis kuidagi muutub asi rahulikumaks.
Nüüd olen kodus, ainult nuuskan ja joon teed, kuna olen kõigele lisaks ka külmtunud.
Kalev tuleb ka täna külla, tema kalli on kõige parem rohi:)
~tiina
Subscribe to:
Posts (Atom)