Ma kõnnin koos emaga Mustamäe haigla poole. See on muutunud igapäevaseks rutiiniks. See päev on siiski erinev- ma olen otsustanud palatisse sisse minna. Sees on ärevus, sestma ei tea, mis mind ees ootab. Haiglasse jõudes räägib ema arstiga, et teada saada, kas midagi on muutunud, mina kiikan palati poole, kuna uks on kinni, siis ei näe midagi. Ma tean, et ta lamab teisel pool ust. Ema kutsub, et läheme nüüd, kuid ma ei taha veel. Istun veidike aega seal, kus alati. see on juba minu koht. Ajakirjad on ikka samad ja juba läbi vaadatud. natukese aja pärast tõusen püsti, et minna. sisenen palatisse ja seal ta on. Täiesti jõuetu ja mitte üldse enda moodi. ma võtan ta käest ja tema reflekitiivselt haarab minu omast. ma hakkasin kartma, sest ma tean, et ta on koomas ja ei tohiks liigutada. Tema käed on haprad ja mitte üldse tema omade moodi. See teeb haiget ja ma ei suuda seal enam olla. Väljun ja veidikese aja pärast lahkume haiglast. See oli viimane kord kui ma oma isa elusana nägin.
~tiina
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
:(
mäletan elavalt, kui sa mulle sellest kunagi rääkisid ning see ei unune iial, see liigutab!
Kallistused
See on päris masendav tegelt. Ma teist korda näiteks ei suuda lugedagi. Aga mis mul esimesest korrast meelde jäi, enne kui pildi ära viskas(?) oli see, et sa kirjutad ikka ju täitsa hästi:D
Pane tekk ümber ja joo korralikult oma kakaod ja vaata aknast välja...Nii hea on ju olla sees ja turvaliselt, kui õues on tuul ja vihm, onju!
PS: kirjuta mullle, kui sul on mingeid erilisi kingisoove:)
Post a Comment