Kapseldatud

Täna kodugrupis ma märkasin seda, kuidas ma ei jaksa inimestega rääkida. Noored arutasid omavahel ja ma lihtsalt ei suutnud midagi öelda. Ja mis veel kurvem- mul ei olnud midagi öelda. Mul oli tunne, et mul puudub arvamus elu eesmärgi suhtes. Aga äkki mul tõesti puudub..... see oleks küll kurb, aga ma ei tea hetkel.
See on nii kurb. Triin räägib, kuidas tema kursavennad joovad päikest välja, ma tahaks,et minu oma tuleks lihtsalt välja. Nii eredalt, nagu see oli täna hommikul- see oleks äge!
Ei ma ei ole masenduses, kui siis ainult veidikene. Ma olen lihtsalt väga väsinud- väga. Vot see on kurb. Nii kurb, et mul hakkab endast kahju, mis on juba hale...
tahaks ka lahkumisavalduse anda, et vabaaega saada nagu Mai. Jei Mai, ma kunagi liitun Sinuga:)

tahaks sooja kallii.

~tiina

Ma olen viimasel ajal väga suure oma ajast Lasnamäel veetnud. Kui ma kuulsin, et mu ema sinna kolib, oli mul juba ettekujutus kuidas ma ekslen nende majade vahel igakord, sest kõik on ju nii ühesugune. Aga tegelt ema kolis suht lasnamäe algusesse nii, et ära eksimud ma veel ei ole. Koeraga jalutades olen end mitmel korral vilkasamisi näinud ka Kohvide residentsi ja neile mõttes viibanud.
See on lausa uskumatu kui palju mahub inimesi ühte maja elama. Kuid see vaid toidab ebaviisakust. Sest kahe nädala jooksul on mulle vaid kaks korda tere tagasi öeldud... Huvitav, kas see võib tulla sellest, et ma olen eestlane?!
Lasnamägi ei ole nii hull, aga minu jaoks siiski liiga suur. Tunnen ennast nende üheksakordsete majade ees seistes nagu väike sipelgas, kes tahab vaid kiiresti varjuda.

ps. mu suur Õde on nii äge!

~tiina