Jutt

Ma olen olnud lapsest peale selline inimene, kes on mõelnud ennekõike teiste heaolule. Mul on olnud väga raske teistele ära öelda. Seda on mul mõnikord ka praegu raske teha, kuid asi hakkab paranema.
Teiste heaolu ette seadmine on viinud mind olukorrani, kus ma tunnen, et ei tee enda jaoks mitte midagi. Mind ei olnud minu jaoks olemas. Ma ei olnud suuteline mõtlema endast kui inimesest. Olen jätnud enda tagaplaanile ja ei ole endaga tegelenud. Ma olen kaua aega ilmetlenud Maret, kes suudab ennast kõrvalt vaadata ja kaalutleda kõike mida ta teeb. Ma olin pikka aega Mare peale kade.
Pärast seda, kui ma kodust ära kolisin hakkas tasapisi muutus toimuma, mis toimub igapäev. Siiski ka preagu leian ennast tihti olukordatest, kus ma olla ei tahaks. Kuid olen seal, sest ei taha teistele nõrdimust valmistada.
Ma kardan, et see on ka põhjus, miks ma nii paljudest asjadest ja üritusest olen tahtnud kõrvale jääda. Mulle meeldib olla kodus, kus ma teen asju, sellepärast,et ma neid ise teha soovin. Ma kardan seda nõrkust, mis minus on.

Paljud sõbrad, kes mind kuhugi kutsuvad on saanud eitava vastuse. Isegi kui ma ei tee midagi, olen koos Kaleviga või lihtsalt kodus ei taha ma tihti kuhugi minna. Paljud nimetavad seda laiskuseks- mina seda nii ei nimetaks. Pigem on see soov ollas turvalises tsoonis. Ma olen leidnud lõpuks selle turvalisuse, mis on mul olnud terve elu puudu. Ja see on nii hea, ma tahan selles leida üles ka iseend. Kuid selleks vajan aega.

Ma tean, et mu jutt on segane kirja panduna, kuid minu jaoks on ta vägagi selge.

Ma kirjutan Teile reisidest, siis kui ma Kreetalt tagasi olen. Siis on kaks ühes jutt;)


p.s Igatsen Carinat.


Suured kallid!!

~tiina.