Ma Igatsen vahel nii väga naris magamist. Mina magasin alati all ja Ave üleval. Kui meil hea tuju oli võisime tund aega lihtsalt juttu rääkida, ise kui see loll jutt oli. Me ütlesime kümneid kordi head ööd, aga siis tuli ikkagi midagi meelde ja hakkasime jälle rääkima. Nüüd ei räägi minuga keegi. Kuulan autode sõitu ja unistan naris magamisest.
Nüüd me oleme suured ja ei mängi enam naljakaid söögi tegemise mänge, ei tee Barbiedele riideid ega lasku nööriga teiselt korruselt alla, kuna kardame ,et majas on kummitused. Nüüd on meie igapäevaseid tegemisi saatmas aja nappus ja vaikus. Tahaks Avega koos praekartulit teha. Meil oli alati hea koostöö.
Kui me tülli läksime siis hommikuks olime alati leppinud. Mulle meeldis see. Kõigiga võiks olla nii kerge tülitseda.
Sõnadesse ei saa armastust panna. Nii- et Ave, tead küll;)
Ma olen kurb, sest ma ei saa enam kunagi laps olla.
~tiina
5 comments:
Narides magamine on lihtsalt parim. Meil oli alati nii, et mina olin all ja Liis üleval. Ütleme nii, et nalja oli alati nabani. :I
Aga tead, sinu õde on ikka parim! Ma olen viimasel ajal palju temaga aega veetnud koos.
Ave on jah päris tore tüdruk. Ma olen temaga viimasel ajal isegi veidi bondinud, aga siiski mitte piisavalt.
Sry minu meelest on minu õed parimad, aga siiski Ave oleks üks esimestest, kelle ma oma õeks valiks kui valida saaks:P Muidu üldiselt olen täitsa nõus su jutuga, üksi toas olla on igav:P
heh, meil oli ka Fannyga nari ja vahel rääksime ka tunde ning uni täiega kannatas, sams mäletan, et nari hakkas lagunema ning viimased aastad magasin ma all kartuses,et Fanny kukub mulle pähe,õnneks/kahjuks seda ei juhtunud! Tiina, täiega jõudu ja jaksu sulle sessiks, ise pole veel pooli eksameidki korralikult ära teinud ja juba vaimselt vässu, et see sind lohutaks:D
eriti erksalt meenuvad need ööd, kus nari ei pidanud vastu mu raskusele ja ikka ja jälle ärkasin selle peale, et olin alla kukkunud. Aga tead, ka seda saab harjutada, kukkumist ma mõtlen, Lõpus oli juba nii, et tundisin kuidagi ära, et hakkan kukkuma ja oli krapsti püsti ja hüppasin voodist välja, et mitte sind lõmastada. Olid ajad, majad. Või noh korterid siiski.
Aga, ma tahaks vahel olla laps ja vahel olla suur . Võta siis varbast, kumb oleks parem. Rahul aga ei taha kohe üldse olla.
Need on aga minu lahingud.
Sind armastan ma aga megavägapalju! Ja tea, et sa oled parim õde! Ja ma ei tea, millega ma sinu olen ära teeninud. Arvatavasti polegi. Jumal on lihtsalt nii armulik.
ronin nüüd oma kaheinimese voodisse üksinda ja mõtlen, et olen veel liiga väike ja rumal, et mõista seda suurt elu.
kallipalli
Post a Comment