
Ma Igatsen vahel nii väga naris magamist. Mina magasin alati all ja Ave üleval. Kui meil hea tuju oli võisime tund aega lihtsalt juttu rääkida, ise kui see loll jutt oli. Me ütlesime kümneid kordi head ööd, aga siis tuli ikkagi midagi meelde ja hakkasime jälle rääkima. Nüüd ei räägi minuga keegi. Kuulan autode sõitu ja unistan naris magamisest.
Nüüd me oleme suured ja ei mängi enam naljakaid söögi tegemise mänge, ei tee Barbiedele riideid ega lasku nööriga teiselt korruselt alla, kuna kardame ,et majas on kummitused. Nüüd on meie igapäevaseid tegemisi saatmas aja nappus ja vaikus. Tahaks Avega koos praekartulit teha. Meil oli alati hea koostöö.
Kui me tülli läksime siis hommikuks olime alati leppinud. Mulle meeldis see. Kõigiga võiks olla nii kerge tülitseda.
Sõnadesse ei saa armastust panna. Nii- et Ave, tead küll;)
Ma olen kurb, sest ma ei saa enam kunagi laps olla.
~tiina